Jaak Aab: praegune arve olmeprügi eest on ju tühine!
Kõigepealt minu enda kogemusest ja arengust jäätmetega. Oma kodumajapidamises hakkasin jäätmeid sorteerima üle kahekümne aasta tagasi. Ringkasutatav taara läheb taaraautomaati, pakend pakendikonteinerisse, mis meie küla keskuses täitsa olemas.
Biolagunevad jäätmed lähevad eraldi konteinerisse, mis on oma maja juures. Võrreldes muude jäätmetega tekib seda küll väga vähe. Järgi jääb olmeprügi, mille konteinerit prügivedaja kord kuus tühjendab. Viimasel ajal olen märganud, et ka kuu ajaga täitub see vaid poolikult. Ehk siis minu kogemus näitab, et jäätmete sorteerimise puhul väheneb segaolmeprügi hulk.
Vaatamata sellele, et on tehtud erinevaid teavituskampaaniaid ja reklaami prügi sorteerimiseks, tekib Eestis olmeprügi endiselt liiga palju. Kuidas siis motiveerida inimesi ja ettevõtteid vastutustundlikult käituma?
Kõigepealt peab sorteeritud prügi äraandmine inimese jaoks olema võimalikult mugav. Kindlasti tuleb kodumajapidamistel võimaldada valida ka väiksem prügikonteiner, mille tühjendamine ei pea ka toimuma täpselt kord kuus, vaid siis, kui see on täitunud. Ja kindlasti motiveerib sorteerima see, kui olmeprügi hind oleks kõrgem.
Praegune arve olmeprügi eest on ju tühine. Kuid see tuleb välja arvutada motiveerivaks keskkonnaspetsialistide ja omavalitsuste koostöös, mitte prügivedajate poolt, kes ikkagi üritavad oma kasumit maksimeerida.
Omavalitsuse vastutusala
Teiste riikide kogemused näitavad, et tõhusa ja ringlusse võtmisele suunatud jäätmekäitlussüsteemi rajamine sõltub otseselt omavalitsuste panusest ja võimest kohalikul tasandil jäätmehooldust korraldada. Ka omavalitsuste esindajad on ühel nõul, et jäätmekorraldus on kohaliku omavalitsuse tuumikfunktsioonide hulka kuuluv ülesanne, mistõttu on vaja taastada jäätmeseaduse 66. paragrahv lg 1 prim selliselt, et omavalitsustel oleks võimalik ka ise keskselt korraldada olmejäätmete käitlust oma haldusterritooriumil, olles muuhulgas teenuse vahendajaks kliendi jäätmekäitleja vahel. 2014. aastal võeti see võimalus omavalitsustelt ja anti täielikult jäätmevedajate meelevalda.
Keskse jäätmekorraldusmudeli puhul oleks kohalikul omavalitsusel võimalik saada korrektset infot jäätmeveoga liitunud klientidest, omada selget ülevaadet tekkivate jäätmekoguste ja nende käitluse kohta, mis omakorda lubaks omavalitsusel pakkuda elanikele (sh majaomanikele ja ühistutele) pidevat jäätmenõustamist ja teha paremat järelevalvet.
Jahmatav lugemine
Omavalitsustel tekiks seeläbi võimalus kaasa rääkida ka segaduse lõpetamisel pakendijäätmete kogumisel ja taaskasutamisel. Just sellel, mille puudustele osundas paraku väga ilmekalt Maalehe ja Eesti Ekspressi poolt läbi viidud ajakirjanduslik eksperiment.
See oli ikka päris jahmatav lugemine. Käitlejal pole huvi prügi sorteerida ning riik oma seadustega lubab praegu kehtivat olukorda sellisel kujul rakendada, igasugune kontroll on puudulik. Valdav käitlemisviis on ahjus põletamine.
Pakendikonteineritega haakub ka teine teema, mis ei puuduta küll otseselt pakendeid, vaid pakendikonteinerite ümbruse koristamist. Keskkonnaministeerium on olnud siiani seisukohal, et taaskasutusorganisatsioonide mureks on ainult pakendite kogumisega seonduv. Kõik muu, mis konteinerite ümber toimub, on jäetud paika panemata ning paraku peab seda praegu omavalitsus lahendama.
Näiteks ainuüksi Tallinna linnal kulub võõra töö tegemiseks umbes 50 000 eurot aastas. See vastutus vajab kindlasti reguleerimist ja ei peaks iseenesestmõistetavana jääma omavalitsuse õlule.