Jäätmereform toob muudatusi nii tarbijale kui ka ettevõtjale
Riik kavandab jäätmereformi, mille eesmärk on rakendada senisest enam "saastaja maksab” printsiipi. Ühtlasi tähendab see, et prügi sorteerimine ja liigiti kogumine tuuakse inimestele veel rohkem kodu lähedale (konteinerid eri liiki prügi jaoks).
Kliimaministeeriumi avalike suhete nõunik Marion Leetma vastas novembri lõpus ministeeriumi kodulehel jäätmereformi puudutavatele küsimustele. Toome siinkohal ära mõned tema vastused. Pikemalt saab lugeda https://kliimaministeerium.ee/uudised/ saastame-edasi-voi-hoopis-saastame-jaatmereform-aitab-kulusidkontrolli- all-hoida
Kas jäätmereform keskendub ainult pakendite kogumise muutusele?
Jäätmereform keskendub kõigile jäätmemajanduse osapooltele: inimestele, ettevõtetele, omavalitsustele, jäätmekäitlejatele, riigile tervikuna. Pakendite kohtkogumine on vaid üks muudatus, millega soovime luua inimestele elementaarse vajaliku taristu, et nad saaksid liigiti koguda. Praegu on pakendite konteinerid inimeste jaoks ebamugavalt kaugel ning sageli ka ületäitunud - see toob kaasa täiendavaid transpordikulusid inimestele ning omavalitsus peab avalike konteinerite ümbruse koristamist rahastama oma eelarvest. Inimesel kulub täiendavaks sõiduks konteinerini sõidukulu ning ka omavalitsuse tehtavad kulud tulevad ju kokkuvõttes inimestelt, läbi tulumaksu. Kui väheneb prügistamine ja konteinerid tulevad inimestele lähemale, siis on võimalik neid kulusid vähendada.
Jäätmereformis on aga veel rida väga olulisi muudatusi, milleta olmejäätmete ringlussevõttu suurendada ei saa. Näiteks jäätmete põletamise ja ladestamise tasu tõus, mis muudab ringlussevõtu odavaimaks käitlusviisiks; omavalitsustele ringlussevõtu sihtarvu kehtestamine; andmete digitaliseerimine jäätmevaldkonna läbipaistvuse suurendamiseks jne.
Kas Eestis ikka on vajalik tehnoloogia ja taristu jäätmete ringlussevõtuks või läheb ka edaspidi enamik jäätmeid põletusse ja prügimäele?
Eestis on olemas ringlussevõtu võimalused biojäätmetele, aga ka teatud pakendijäätmetele. Näiteks klaaspakendijäätmeid võtavad ringlusse kolm Järvakandis asuvat ettevõtet, lisaks on olemas teatud plastiliikidele ringlussevõtu võimalused. Suur osa pakendijäätmeid võetakse ringlusse väljaspool Eestit (nt Soomes, Leedus, Lätis). Kõige rohkem eksporditakse metallpakendijäätmeid ning paber- ja kartongpakendijäätmeid. Seega pole liigiti kogumine kaugeltki mõttetu - kui ringlussevõtu võimalusi pole Eestis, leitakse need välismaal.
Eesti jäätmekäitlejad arendavad aga samuti pidevalt võimalusi materjalide töötlemiseks ja ringlussevõtu ettevalmistamiseks. Ringlussevõtu eelistamist aitame jäätmereformiga majanduslikult nügida. Praegu on jäätmete põletamine ja ladestamine oluliselt odavam kui nende ringlussevõtmine, mistõttu plaanime tõsta põletas- ja ladestustasu, et ringlussevõtt oleks majanduslikult kõige soodsam jäätmekäitlusviis.
Ringlussevõtu võimekuste arendamisse suunab riik lähiaastatel ka mitukümmend miljonit eurot.
Kas määrdunud ja segamini pakendijäätmeid üldse saab ringlusse võtta?
Kodudes tekkivatest jäätmetest moodustavad pakendid ligikaudu kolmandiku. See on suur osa kogu jäätmetest, et seda lihtsalt raisku lasta. Pakendite määrdumuse ja segunemise osas levib palju müüte, mida jäätmekäitlejad on püüdnud kummutada, ent need on visad kaduma. Kehtib reegel, et kui tops, purk või muu pakend on tühi, ongi see puhas. Inimesed ei pea muretsema, kui puhas on puhas, sest enne taaskasutusse võtmist materjal purustatakse ja pestakse keemiliselt nagunii. See ei takista nende jäätmete ringlussevõttu.
On väga oluline, et kõik pakendijäätmed eraldatakse kodudes ülejäänud prügist, sest ainult nii on lootus materjalil uuesti ringlusse saada. Peamine põhjus, mis pakendijäätmete ringlussevõttu takistab, on hoopis pakendimaterjal - kui see on tehtud komposiitmaterjalist, siis leiabki see paraku tee põletusahju. Samuti on oluline, et pakendid oleksid sellised, et kogu seal oleva toote saaks korralikult lõpuni tarbida ning toote ümber olevast pakendist on see võimalik saada reaalselt ka kätte. Seetõttu on kodudest tulevate pakendijäätmete tühjendatavus ja ringlussevõetavus eelkõige tootjate teha.
Kas jäätmereform tõstab toidu ja toodete hinda?
Jäätmereformis pakutud pakendimaksu kehtestamine tähendab (toidu)tootjate kulu suurenemist eelkõige seetõttu, et praegu on Eesti maksumaksjad tasunud läbi riigieelarve Euroopa Liidule n-ö plastimaksu. Praegu maksavad inimesed (toidu)pakendite eest kolm korda: toodete ostuhetkel, jäätmeveoga ning maksumaksjatena Euroopa Liidule nn plastimaksu tasudes. Viimane neist on tasu nende plastpakendite eest, mis on jäänud ringlusse võtmata just seetõttu, et need on valmistatud materjalist, mida ei saa uueks materjaliks töödelda.
Selliste pakendite hind oli 2022. aastal 24 miljonit eurot, mis tuleb maksumaksjate taskust. Seda ei maksa kinni ettevõtted, kuigi just nemad otsustavad, millistes pakendites oma tooteid poes müüvad. Jäätmereformi järel kaob see ebaõiglus ning ettevõtted katavad pakendite maksustamise muudatustega selle kulu ise. Sellega rakendub ausamalt ka "saastaja maksab” printsiip.
Võib eeldada, et tootjad, kes ei plaani oma pakendeid paremaks muuta, peavad selle lisanduva kulu panema toote hinna sisse ning siis maksab ikka tarbija selle kinni. Kuid pakendimaksu tegelik eesmärk ongi, et tootja teeks valiku keskkonnasõbralikuma pakendi kasuks. Nii saavad ringlussevõetava pakendiga tooted turul konkurentsieelise ja tarbijal tekib poes võimalus teha keskkonnasõbralikum valik ning hiljem kaob dilemma prügikasti juures.
Eesti toidutööstuses on juba praegu selliseid suuri ettevõtteid, kes liiguvad riiklikest või üleeuroopalistest rohe-eesmärkidest kiiremas tempos. Poelettidel on juba tooteid, mille pakendid on 100% ringlussevõetavad, kuid neid ei ole kaugeltki piisavalt.