Uudised

Eesti inimene on läbi ajaloo harjunud asjade väärtust hindama, tallele panema ja väärt kraami mitte raiskama. Jäätmereformi seadusekavatsuse tagasiside näitab meeldivat üksmeelt eesmärgis viia need sajad tuhanded tonnid materjali meie prügikastidest uuele ringile. Täpsed meetodid selle saavutamiseks töötatakse välja kliimaministeeriumi eestvedamisel ja huvirühmadega tihedas koostöös.

Tähele tasub panna, et jäätmereform mõjutab väga paljusid inimesi ja organisatsioone ning igaühel on omad huvid. Üks põhiküsimusi seisneb vastutuses, mis kaasneb jäätmekorralduse süsteemi vältimatu muudatusega. Mõned näevad lahendust omavalitsuste, teised inimeste ja kolmandad ettevõtjate rolli suurendamises.

Teadmistepõhise lahenduse huvides tuleb arvestada ka rahvusvahelistelt ekspertidelt antud soovitustega, kohandades need vastavusse meie kohalike vajadustega. Igatahes peame saavutama tasakaalu erinevate ettepanekute vahel, tehes seejuures ka kompromisse.

Kui ühed leiavad, et keskenduda tuleb jäätmete sorteerimisele ja inimeste motiveerimisele, siis teised ütlevad, et vastupidi, tegeleda tuleb hoopis jäätmete ringlussevõtu võimekuse parandamisega. Need toimingud on teineteisega tugevalt seotud ja jäätmereform tegeleb mõlemaga. Ilma liigiti kogumiseta on ringlussevõtu eesmärkide saavutamine kas võimatu või talumatult kallis.

Paljud nõustuvad, et lisaks aasta alguses jõustunud biojäätmete tekkekohalt kogumise kohustusele tuleks sama teha pakendijäätmetega. Vastasel juhul jõuab suur osa tööstusele kasulikust toorainest prügimäele või põletusahju. Põhjalikumalt tuleb veel arutada, kes ja kui suurel määral peaks pakendijäätmete kogumise eest tasuma ning millistesse piirkondadesse peaks jääma paindlikkus näiteks avalike kogumiskonteinerite näol. 

Riik toetab Euroopa Liidu struktuurifondide abil ringlussevõtu taristu investeeringuid vähemalt 14 miljoni euroga. Ringlussevõetud materjal läheb järjest rohkem hinda, sest see peab juba järgmisest aastast moodustama veerandi teatud plastpudelite koostisest. Euroopa uue pakendimääruse jõustumisel tekivad teisese toorme sisalduse nõuded ka teistele pakendimaterjalidele. See oleks meie majandusele häbiplekk, kui jääksime sõltuma impordist materjali puhul, mida ise ladestame või põletame.

Ringlussevõetava materjali suurem hulk loob eeldused uute tööstuste ja investeeringute tekkeks. Kui praegu saab Eestis edukalt ringlusse võtta näiteks biojäätmeid ja klaaspakendeid, samuti teatud mahus paberit ja pappi, siis suur osa metall- ja plastjäätmetest käideldakse Eestist väljaspool. Uued puhtad jäätmevood ja reaalajas kvaliteetsed andmed nende kohta annavad investoritele ja ettevõtjatele põhjuse vaadata Eesti poole ja luua käitlusvõimekust siinsamas, tuues kaasa uued töökohad ja maksutulu.

Keskkonnaagentuuri 2022. aastal koostatud jäätmete ringlussevõtu võimekuse analüüsi kohaselt on Eestis puudu näiteks paber- ja kartongjäätmete, aga ka plast- ja metallpakendite käitlemise tehaseid. Üle poole biojäätmetest põletati või ladestati puhtalt liigiti kogumise madala taseme tõttu, mida lahendab äsja jõustunud biojäätmete tekkekohalt kogumise kohustus. Loodetavasti annab see piisava kindluse täiendava biogaasijaama rajamiseks.

Jäätmete äraandmine peab muutuma inimestele lihtsaks

Maailmapanga ekspertide hinnangul tuleb tegeleda jäätmete äraandmise mugavuste parandamisega. Siin on oluline roll just kohalikel omavalitsustel, mis praegu jäätmekorralduse eest vastutavad. Nad on seda siiani teinud selgete eesmärkide ja kindlate rahaliste vahendite puudumise kiuste. Puhtalt entusiasmist ei teki valdkonnas arenguhüpet.

Pärast jäätmereformi oleks omavalitsustel selged arvulised eesmärgid, kui palju tuleb jäätmeid liigiti koguda ning ka raha vajalike investeeringute tegemiseks. Ühelt poolt saavad nad elanikelt koguda jäätmetasu ning teisalt suunab riik omavalitsustele 35 miljonit eurot, mida saab kasutada puuduoleva kogumistaristu ülesehitamiseks.

Reformile antud tagasisides rõhutatakse vajadust tagada õiglane turukonkurents ning sellega saab igati nõustuda. Reformiga plaanime vaba konkurentsi oluliselt suurendada läbi veo- ja käitlushangete eraldamise. Sellega saavad turule tulla uued üksnes vedamisele või hoopis käitlusele spetsialiseerunud ettevõtted, millest saaks paraneda teenuste ja toodangu kvaliteet.

Inimesele, kes sorteerib, ei tähenda see suurt hinnatõusu ega tingimata ka viite konteinerit maja ette. Sorteerija arve saab keskmiselt olema kolm kuni viis eurot leibkonna kohta kuus. Kes ei sorteeri, maksab umbes kolm korda rohkem.

Viis konteinerit tuleb kõige tõenäolisemalt vaid linnades olevate kortermajade juurde, kuid kindlasti mitte maapiirkondadesse eramajade ette. Reformiplaani tagasiside andis süsteemi lihtsustamiseks häid mõtteid juurde ja see saabki lähinädalatel olema oluline aruteluteema.

Kas pakenditootjad peaksid reformist välja jääma?

Kogu eelneva jutu peale küsivad inimesed tavaliselt: "Aga miks kogu vastutus mulle langeb? Miks ettevõtted midagi tegema ei pea?"

See on õigustatud küsimus. Jäätmete vähendamist ja ringlussevõtu suurendamist ei saa jätta ainult inimeste, omavalitsuste ja käitlusahela najale. Ringmajandavale mudelile üleminekusse peavad panustama ka pakendite tootjad ja rõõm on näha, et paljud ettevõtted seda juba ka teevad.

Kehtiv pakendiaktsiisi süsteem ei võta siiski arvesse, et keskkonnasõbralik pakend peaks olema odavam kui keskkonda kahjustav pakend ega motiveeri turule lastavat pakendivoogu vähendama. Jäätmereformiga pakume välja pakendiaktsiisi süsteemi kaheosaliseks muutmise, millest üks osa motiveerib ringlussevõetavate pakendite tootmist ja pakendite vähendamist ning teine juba toimiv osa loob kohustuse pakendid kokku koguda ja võimalusel ringlusse suunata. Need kaks poolt moodustavad loogilise terviku, mis katab kogu pakendi elukaare.

Kuigi see nõuab paljudelt ettevõtetelt esialgseid investeeringuid, on võimalik hinnatõusu mõju väga väike. Muudatuse tulemusel võib inimeste toidukorv tõusta alla ühe euro kuus ning kogu ostukorv – kui arvestada ka majapidamistarbed, kosmeetika, elektroonikaseadmed – kuni kolm eurot. See juhtub üksnes siis, kui tootjad suunavad keeruliselt ringlussevõetavate pakendite kõik aktsiisikulud tootehinda. Inimene saab seda kulu mõjutada, valides paremini pakendatud toodangut.

Pakendite maksustamise erinevaid lahendusi on juba mitmes riigis. Kuidas ja milline lahendus täpselt välja töötatakse, see on iga riigi enda otsustada. Näiteks alates 1. jaanuarist 2023 kehtib Hispaanias plastpakendimaks ringlusse võtmata plastpakenditele. Sarnaselt on maks kehtestatud Itaalias. Ka Lätis hakkab alates 1. juulist 2024 kehtima maks plastpakendile, mis pole ringlusse võetav.

Järgneva kuu jooksul töötame läbi kogu tagasiside, mille 34 asutust või isikut on meile saatnud. Kohtume, arutame ja leiame lahendusi. Oluline on hoida ühist sihti silme ees ja leida parim tasakaal erinevate huvide vahel selles keerulises valdkonnas. Valmistame koostöös huvirühmadega ette hoolega põhjendatud valikud, et rahva esindajad riigikogus saaksid teha Eesti inimestele, majandusele ja keskkonnale parimad otsused.