Prügimajanduse korraldusel on klaaslagi peal

Prügimajanduse korraldusel on klaaslagi peal

Lauri Luur
Tori vallavanem
MTÜ Eesti Jäätmehoolduskeskuse nõukogu liige

Oli aegu, kui eestlane ei teadnud jäätmete sorteerimisest suurt midagi. Või noh teadis, et patareid tuleb eraldi kuhugi viia ja tühja taara eest saab raha. 2004 maist jõustus Eestis jäätmeseadus, mis kohustas kohalikke omavalitsusi korraldama olmejäätmete vedu oma haldusterritooriumil. Kõigi tuli liituda korraldatud jäätmeveoga. Oli neid, kes olid häälekalt selle vastu, sest väidetavalt neil prügi ei tekkinud (loe: põletasid selle ahjus või aianurgas ära), kuid üldiselt võttis eestlane prügikasti siiski omaks. Koos korraldatud jäätmeveoga ilmusid meie tänavatele ka pakendiorganisatsioonide konteinerid, mis lõid võimaluse jäätmete sorteerimiseks. Paraku on edasine eesmärgile lähenemise tempo olnud tagasihoidlik ja jäänud pidama pea kümne aasta tagusesse aega.

Ühe ilmeka näitena saab tuua eelmise sügise suure poleemika, kus Transpordiamet asus kokkuhoiu eesmärgil maanteede äärest prügikaste kokku korjama. Suure avaliku surve tõttu jäeti prügikastid õnneks ikkagi paika, kuid mure pole kuhugi kadunud. Seejuures polnud küsimus mitte niivõrd maantee ääres juhuslikult peatuvas autojuhis, kes otsib kohta tühjale pudelile ja võileivapaberile, vaid see, et maanteeäärsetest parklatest olid tasahilju saamas jäätmejaamad kohalikele elanikele. Positiivne on seejuures see, et prügi ei jõua valdavalt enam metsa alla ja inimesed on valmis järjest enam sorteerima. Paraku ei võta jäätmekorraldus seda voogu enam lõpuni vastu.

Milles on siis häda? Otse öeldes on üheks arengupiduriks hajutatud vastutus ja vastanduvad huvid. Lühidalt öeldes toimub kogu protsess praegu selliselt, et omavalitsused leiavad riigihanke korras jäätmevedaja, kes pakub piirkonnas teenust. Jäätmevedajad omavad suuresti kontrolli kogu jäätmevoo üle ja pingutavad eelkõige kahes suunas – võimalikult odav teenuse hind, et võita riigihankel piirkondi juurde ja võimalikult suur kasumimarginaal, et tasuks üldse sedalaadi ettevõtet pidada. Lisaks omavad iseseivat konteinerite võrgustikku pakendiorganisatsioonid. Kodanik peab seejuures olema kõrgesti haritud jäätmeekspert, et teada kuhu ja mis kellaaegadel saab erinevat liiki sorteeritud jäädet ära anda. Iga osapool vaatab, kuidas võimalikult odavalt toime tulla, kuid keskkonnale ja kodaniku rahulolule ei keskendu keegi ning seetõttu jääb Eestis liigiti kogutud ja taaskasutusse suunatud jäätmete tase soovitule pea poolega alla.

Et saavutada järgmine arvestatav arenguhüpe jäätmehoolduse valdkonnas, tuleb eelpool kirjeldatud korda muuta selliselt, et kogu vastutus majapidamises tekkivate jäätmete liigiti kogumise korraldamise osas langeks ühe organisatsioonile - kohalikule omavalitsusele. Jäätmevedajad ja taaskasutusorganisatsioonid saavad siinkohal olla partneriks ja teenuse pakkujaks, mis siis vastavalt pakuvad veo- või materjalide ümbertöötluse teenust. Seadusandlus seda otseselt enam ei takista, kuid puudu jääb teadlikkusest ja käivitavast jõust. Kui soovime, et prügi saaks kenasti sorteeritult kokku kogutud, tuleb süsteem muuta inimese jaoks lihtsaks ja mugavaks. Minu hinnangul saab selle tagada kahe meetmega. Esmalt tuleb läbi korraldatud jäätmeveo koguda otse majapidamistest kokku nii segaolmejäätmed kui ka võimalikult palju teisi olmejäätmeid (paber-, kartong-, pakend-, tekstiil-, bio-, suurjäätmed ja muud asjakohased jäätmed). Sellega oleks tagatud olukord, kus erineva igapäevaselt tekkiva jäätme loovutamiseks ei pea elanik muud tegema kui sorteerima. Puuduks vajadus otsida kuhu ja millal saab pakendeid või muid jäätmeid ära anda. Lisaks eelnevale tuleb märksa rohkem rajada juurde ööpäevaringselt avatuid jäätmejaamasid ja ringmajanduspunkte, kuhu saab ära anda pea kõike, mis majapidamises tekkida võib: ohtlikud jäätmed, vanarehvid, aia- ja haljastusjäätmed, puit ja kõik muud olmejäätmed. Selge ja ühetaoline jäätmejaamade võrgustik tagaks, et kõik need jäätmed, mida elanikel läbi korraldatud jäätmeveo kodust ära ei viida, saaks kenasti ilma pikema ettevalmistuse ja uurimistööta ühes kohas ära anda.

Teine eesmärgi saavutamiseks oluline moment on omavalitsuste koostöö. Tänaseni on iga omavalitsus ajanud enda asja. Teiste pealt õppides on leitud jäätmevedajad ja koostöös erinevate partneritega korraldatud jäätmete liigiti kogumist. Selliselt toimetades on tekkinud väga ebaühtlane muster jäätmejaamade/punktide, korraldatud jäätmeveo, pakendite ja muude jäätmete liigiti kogumise osas. Tuginedes põhjanaabrite kogemusele saab aga väita, et valdkonna innovatsiooniks ja arenguteks vajalik jäätmevoog tekib alates mitmesajast tuhandest elanikust. Käesoleva aasta alguses sai koos kolleegidega külastatud Soome Tampere piirkonda, kus meile tutvustati jäätmeühistu tegevust, mis haldab ligikaudu 750 000 elanikuga ala. Selline rahvaarv võimaldab neil koguda piisavas mahus erinevaid jäätmeid. Nii suudab jäätmeühistu investeerida ja käivitada erinevaid innovatsiooniprojekte ning hoida töös rajatud jäätmepõletustehast, biogaasi tootmist jpm. Tuginedes Tamperest saadud kogemusele saab väita, et Eestis on ruumi sisuliselt ühele, äärmisel juhul kahele jäätmeühistule, mille abil saab luua ühetaolisema jäätmekorralduse üle riigi. Kogutud jäätmevood oleksid arvestatavad ja võimaldaks investeerida ning käitada vajalikke tootmis- ja käitlustehaseid. Inimesele tekiks ühistu näol üks kindel partner, kelle roll on hoolitseda kliendisuhete, jäätmevoogude, innovatsiooni, valdkonna investeeringute ja puhtama keskkonna eest.

Keskkonnaga seotud küsimuste lahendamine ei anna kiiret tulu ja seetõttu ei saa see toetuda eraettevõtluse põhimõtetele. Vaja on stabiilset pikka vaadet ja investeeringuid, mida ei saa jäätmevedajate ega taaskasutusorganisatsioonide peale panna. Omavalitsused peavad võtma kontrolli kogu protsessi ja jäätmevoogude üle kaasates selleks erinevaid tänaseid partnereid.